The Great Escape 2009

Kagu-Aasia on ja ilmselt jääb lähiajal üheks maailma kõige turistikamaks piirkonnaks. Kliima on hea ning keskmisest odavam hinnatase viib sinna edaspidigi nii kõrvaltänava pakkpäkkereid, peatänava ekspertgruppe kui ka 5 tärni hotellibasseini golfireisijaid.

Meie 5-nädalane tuur piirdus seekord Kagu-Aasia mandriosaga, seega Malaisia, Filipiinid ning muud riigid, k.a. Ida Timor jäid kuhugi vahele. Birma(s) jäi ajapuudusel võtmata.

Järgnevat teksti ja soovitusi ei tohiks puhta kullana võtta, sest meie grupp seltsimehi, pimesi truud partei igale sirgele ja kõverale sammule (Priit Aimla – Jüri Aarma, “Kohviveski ‘90″), otsustasime peamiselt peatänavate ja teinekord mittetraditsiooniliste turistikate kasuks ning suure osa ajast veetsime huvitavate inimestega suheldes, kellelt tõenäoliselt saime rohkem teada kui Hiina limonoloogid oma 3-kuulisel Mekongi tuuril. Kuid ehk mõni tulevane minija leiab siit miskit ka endale kasumlikku.
 
Alustama peaks muretsemisest. Mõni muretseb endale töö, mõni naise, mõni muretseb “Mida teha Aasias aastavahetusel?”. Sellistele küsimustele on raske vastata või Jah, Hr. Peaministri sõnadega – sellist jama suhteliselt keeruline kommenteerida, kui ei tea kas küsija soovib kas randa või vihmametsa, pidu või vaikust, üksi või mitmekesi, mugavalt või odavalt jne.

Seega kõigepealt paika seltskond, suund (mõned piletid), viisad-vaktsiinid, kiire ülevaade eelarveaukudest ning mindagum. Meie tripist sai ehk mingi ülevaade üles eelnevate postituste näol, kuid neid, keda huvitavad mingid ettevõtmisest märkimata jäänud detailid (kuidas toimub registreerimine Venemaal, palju maksab tuubing Laoses jne) saame siiski aidata trip.ee, maili või selle blogi kaudu.

Reisi jooksul sai kasutatud 27 erinevat liiklusvahendit – seitset eri rongi, bussi ja veesõidukit ning kuute lennumasinat. Lisaks lugematu või mäletamatu arv tuk-tukkakreid, paari rollerit, paari jalgu ning ühe ameeriklase jalgratast kergeks kraavisõiduks.

Kasutamata jäi kolm lendu ja kaks õlut, mäherdused me olime toonud Vietnamist ja Laosest Taisse, kus viimase hotellipäevahommikul ei olnud enam seda jaksu kätes.

Kõigest lähemalt ja kaugemalt:

Suur osa Aasia kohalikest elab peost-suhu. Suur osa turiste elab peost-peoni.

Tai kuurortites võib kohalike ja turistide vahel ka veidi teises tähenduses peost-suhu elamist täheldada.

Tai tundub Kagu-Aasia riikidest turistimajanduse kõige paremini selgeks saanud, Indoneesias on see vist arenenud regiooniti, näiteks Bali saarel, ning ülejäänud riigid teevad sellel alal alles esimesi, teisi või kolmandaid edusamme. Lihtsalt selline tunne on, ehk meiekeeli – “I Gotta Feeling”.

Samas on Tai meiepoolt väisatud riikidest kõige vähemsoovitatavam, või kui siis Tai lõunaosa saari või siis Tai lõunaosa saari.

50-eluaastatele ükskõikkummalt poolt lähenevad esmakordsed Aasia “I no spiik guud” turistid võiksid vaid Tai kuurortite kasuks otsustada – vähem mõtlemist, rohkem puhkust. Teistele soovitame, hoolimata sellest, et suur osa Euroopa-Aasia (odav)lendudest maandub Bangkokis, sealt esimesel võimalusel Kambodzia-Vietnami või Laose suunal edasi sõita. Kui puhkust või vabadust pole rohkem kui 2-nädalat, siis üle ühe kahe riigi ei tasu esimesel korral siiski tormata.

Kohalikud lennud on veidi ette planeerides suhteliselt odavad ning pikalt ette planeerides isegi suhteliselt tasuta – meie 6 lendu (Peking-Kuala Lumpur-Phuket-Bangkok-Phnom Phen + Ho Chi Minh-Kuala Lumpur-London) maksid kokku ca 5000.- eesti raha. Osadest lendudest loobumine meid väga ei morjendanud. Vähemalt muretsema ei hakanud.

Air-Asia lend Londonist Lumpurisse ei ole tõenäoliselt kõige hullem piin ning kui Iisijetiga planeerida ca 600 krooni eest Londoni ots, siis sealt annab leida sama päeva edasipileteid ca 2400.- EEK Lumpurisse ehk 3000.- EEKu ja Kagu-Aasia on käega või jalaga katsuda. Jääkraabitsad võib maha jätta.

Mõningaid mõtteid ja soovitusi:

* Juttu jätkub kauemaks

Juhul kui te ei ole just Soome ninjasõdalase välimuse ja päritoluga, kes Irkutski hostelis suutis meile kolme päeva jooksul vaid korra naeratada (või oli see õel irve hoopis), siis suhelge kindlasti ka teiste turistidega – olgu nendeks 40-aastates Hollandi lennujaamatöötajatest paarike, perekond USAst, grupp Saksamaa koolilõpetjaid või Iisraeli militaristid. Isegi kui vestlusest ei teki ärilist kontakti, saate ehk teada mõnda kasulikku mõne teise riigi kohta ja jagada oma teadmisi ja kogemusi Eestist.

Suhtlus kohalikega on tõenäoliselt ärilisemate kaalutlustega, näiteks Irkutski ööklubi Koljaga oli meil järgmine vestlus:
Kolja: “Tere, mina olen Kolja”
Reigo: “Meeldiv, mina Reigo”
Kolja: “A tead, ma olen kohalik meister Dzihuijaas (… või muus idamaade võitluskunstis)?”
Reigo: “A tead, mul oleks vaja baarist üks jook võtta?” <lahkub>

<möödus minut-paar>
Kolja (Svenska Magnusele): “Anna oma I-Phone, tõlkimata sõna”
Magnus: “Ei anna…”<läheb tualetti>
Kolja: <sulaselges Eesti keeles> :”Vodkat Joonud Pätt – See Sass” (tõlge vist: vodkakjobõiblätseitsjass)

<saabus Ivan>
Ivan: “Kolja, do you want to buy me a drink – a bottle of vodka!”
<Kolja saab lõpuks millestki aru ja lahkub>

Mõne aja pärast näeme, kuidas Kolja, kes oli täenäoliselt Ivani sõnade järgi käitunud, kuid loomulikult mitte sellega meieni jõudnud, eskorditakse kahe turvamehe saatel, jalad järgi lohisemas, klubist välja uusi tutvusi ja I-Phonesi otsima.

Tais oli suhtlus kohalike tuk-ping-pommijatega pigem monoloog, kuid esines ka erandeid – näiteks jutud Kambodzia tänavakorvpalli peakorralajatega võivad ehk kunagi kasumlikuks osutuda.

* Seljakotid selga

See on küll väga individuaalne soovitus, aga mugavus loob meeleolu – kes just väga paigalseisev hotelliturist ei ole peaks hakkama saama vaid käsipagasiga ehk kaas vaid 8-10 kilone seljakott (autoril moodustas kaasatassitud rüperaal händluggage kaalust isegi poole).

Lennujamades on ka kindlasti sedasi mugavam ning kordagi ei kohanud, et keegi check-innides ütleks, et teil on mitu ühikud käsipagasit – tagasilennul läks 1ühiku käsipagasina ca 13 kilone 40l seljakott, mille otsas rippus ülikonnakott ja kilekott talveriietega.

5-krooni on riietekilo keskmine pesuhind ning kohalikud riided ka just vägapalju ei maksa. Kuna naistel on tõenäoliselt  kaasavõetud peeglite ja kroonjuveelidega veidi teine teema, siis kehtib see soovitus vist rohkem maskuliinsemale osale turistidest, kuigi Pille, kellega Tais kohtusime, käis oma 2-nädalasel tripil vaid 5-kilose pagasiga. 

Kikilips ja kaap, oodaku, oma aega veel… Hea on olla teel!

* History Channel

Enne mõne riigi külastamist võiks reisiplaneerimise eeltöös leida tund-paar ja uurida üht-teist ja natuke kolmandat riigi ajaloo kohta. See selgitab ja annab kohapeal parema aimu, MIKS just mõned asjad kohapeal nii on.

Kui mujalt ajalugu ei leia, siis Lonley Planeti esimesed leheküljed annavad ka põhiinfo kätte.

* Tõmba juhe välja seinast

Paljudel oli viimati mobiil üle nädala off-reziimil nädal enne seda kui oma elu esimese telefoni sai. Koosolekud ja kliendid - oodaku, oma aega veel.

Interneti väljalülitamine peaks samuti olema võimalik, meil jäi see ainult teoreetiliseks võimaluseks. Praktiliselt muutus suhteliselt kiiresti vaatevinkel Eesti uudiste lugemisel – mingil hetkel oli Postimehe kõige tähtsamaks uudiseks see, et Nauru tunnustas Abhaasia iseseisvust, esiuudiseks olnud Savisaarte lahutusprotsess väga ei erutanud.

* Minema peab

Eestist mõneks ajaks väljumine, bussiga nädalavahetuseks Riiga või häälega maailmaturneele, võiks olla iga kodaniku kohus – väike keelepraktika ja silmaringi laiendamine ei tohiks suurt tükki võtta. Bemmi spoileriring, mis selletõttu ehk muretsemata jääb, on tõenäoliselt küll mõnedele paras pein. 

Siiski, veel kindlam kohus on kodumaale tagasitulemine, sest aeg tuli maa ja mere peal, silm mõnda seletas, kuid ei poolt nii armas olnud seal kui kodutänavas…